Infrapuna on üks paljudest päikesekiirte nähtamatutest kiirtest. Selle avastas Briti teadlane Herschel aastal 1800. Seda nimetatakse ka infrapuna-soojuskiirguseks ja sellel on tugev termiline efekt. Ta lagundas päikesevalgust prismaga ja pani termomeetrid eri värvi lintidele, et mõõta erinevat värvi valguse soojendavat mõju. Selgus, et kõige kiiremini kuumenes väljapool punast tuld olev termomeeter. Seetõttu järeldatakse, et päikesespektris peab väljaspool punast valgust, mis on infrapunavalgus, olema nähtamatu valgus. Seda saab kasutada ka edastusvahendina. Infrapuna ingliskeelne nimi on Infrared, milles infra- tähendab "all, all...". Infrapunakiirte sagedus päikesespektris on madalam kui nähtaval valgusel, sagedusega 0,3 THz kuni 400 THz, mis vastab lainepikkusele 1000 μm kuni 0,75 μm vaakumis.
Infrapuna võib jagada kolmeks osaks, nimelt lähiinfrapuna (kõrgsageduslik infrapuna, kõrge energiaga), lainepikkus on vahemikus (3~2,5) μm ~ (1~0,75) μm; keskmine infrapuna (kesksageduslik infrapuna, mõõdukas energia), lainepikkus on (40~25)μm-(3~2,5)μm; kaug-infrapuna (madala sagedusega infrapunakiired, madal energia), lainepikkus on vahemikus 1500μm-(40~25)μm. Infrapunal (eriti kaug-infrapunal) on tugev termiline efekt, see võib resoneerida enamiku anorgaaniliste molekulide ja orgaaniliste makromolekulidega kehas, nii et need molekulid liiguvad kiiremini ja hõõrduvad üksteise vastu, tekitades seeläbi soojust, nii et infrapuna saab kasutada soojendamiseks. Seda saab kasutada ka molekulaarspektroskoopia uuringutes. Kaug-infrapunakiired, mida teadusuuringutes tuntakse ka kui "terahertsikiired" või "terahertsvalgus", külgnevad mikrolaine sagedusalaga ning neil on infrapuna- ja mikrolainete kaks omadust. Neid on teadusuuringutes palju tähelepanu pööratud ning neid kasutatakse laialdaselt bioloogias, keemias ja molekulaarspektroskoopias. teaduse ja orgaanilise sünteesi valdkonnas.








